Kevadeigatsus

Oh, kui vähe on tegelikult õnneks vaja... Tunda rõõmu sellest päikesest, mis hetkeks aknast vilgatas. Rõõmus taaskohtumine päikesega, üle pika aja! 

Kuigi talv ei ole veel läbi, julgen juba praegu väita, et see oli läbi aastate parim talv, mida kohanud olen! Mõnusalt lumine ja miinuskraade oli täpselt nii palju, kui vaja, kuigi see ootamatus tekitas muret, tulime võitlusega kenasti toime.

Sel talvel sai kindlasti lumes hundiratast ja kukerpalle visata, lumeingleid ja lumememme teha, võib-olla isegi lumesõda pidada... ja kui talvel tuli päike välja - vaoo 😍 See niitis tõesti heas mõttes jalust maha. Ühesõnaga, mitte millestki ilma ei jäänud, ning usun, et 2020/21 talv jääb meile meelde.

Ja nüüd, täna, läbi porimülka päikest nähes ja mõnusat õhku tundes (Mõnus õhk - see on midagi kirjeldamatut. Seda tunnet peab ise tundma 😉), mõtlesin... "Kevad!" Kuigi reaalsus koputas õlale, et halloo, veel on talv ja ilmataat võib igasuguseid mänge mängida. 😁 

Oluline pole mitte see, mis on päriselt vaid hoopiski see, mida sina tunned. Kui tunned südames kevadet, siis lase sel enda kehas voolata ja tunne sellest rõõmu! 💕

Kuid ärge unustage mütse ja salle koju, sest kevadine tuul on petlik ja D-vitamiinid olgu alati käepärast, sest päikest on meil vähe!