Tõnu lugu: Kõik on võimalik

 

Loodetavasti olete kuulnud matkamehest Tõnu Jürgensonist - just temast täna räägingi. Käesolev lugu paneb väärika punkti eelnevatel päevadel ilmunud loodussõprade lugudele. Head lugemist!

Tõnu on 46.-aastane loodusearmastaja, kel hobideks laske-ja heitsport. Pere koosneb temast endast, naisest, naise tütrest, koerast ning kassist.

Ta alustas matkamist 90-aastate teises pooles, ning see sai alguse justnimelt huvist looduse vastu. Samuti oli see mõjutatud Kaitseliidust ning veel mitmetest inimestest, kes olid Tõnuga alati valmis kuhugi metsa minema.

Teatud aegadel on matkamees ise pidanud ka üsna põhjalikku matkapäevikut ning arvestust läbi aasta kõikide päevade kohta, mil ta metsas viibinud on, samuti on ka perioode, mil arvestust ega päevikut peetud pole.  Looduses viibida meeldib Tõnul nii üksi kui ka seltskonnaga. Meelepärane on justnimelt lahe seltskond ning positiivsed emotsioonid. Ka perega looduses koos olemine on tähtsalt kohal. Eriti naisega loodusromantika viljelemine.

Enese kõige pikemast matkast oskas Tõnu välja tuua näiteks Oandu-Ikla matkatee avamatka. Selle matkatee rajameister oli ka Tõnu ise. Kuid ajaliselt on kõige pikem matk olnud hoopis 15-päevane tundramatk, mille läbitud kilomeetreid ei osanud loo peategelane kahjuks öelda.

Kõige ilusamaks kohaks peab ta Põhja-Eesti pankranniku aluse rannajoont, mis olevat täiesti eba-Eestilik maastikukooslus. Kõige elamuslikumad matkad on Tõnu teinud kõige metsikuma loodusega kohtades nagu näiteks Emajõe-Suursoos, Alam-Pedjal ja Poruni ürgmetsas.

Kui küsisin, et kas on ka raskemaid seiklusi olnud, vastas Jürgenson, et mõnikord teeb keskpärase raskusega matka üliraskeks lihtne inimlik viga või oskamatus. Nii olevatki juhtunud 2002. aastal Karjala matkal, kui Tõnu kandis matkasaabastes täiesti tavalisi puuvillaseid niidisokke. Jalgadel olevat olnud kümmekond villi, mis mädanesid ning vajasid pidevat ravi ja tähelepanu. Sellel matkal omandas ta oskuse eirata valu.

Sõna otseses mõttes on rasked matkad olnud Alpides, kus keha vajas aega kõrgusega kohanemiseks. Samuti on raske olnud ka Emajõe Suursoos, sest oli kohti, kus 300 meetri läbimine võttis aega 1,5 tundi. Kuid samas üle kümne päevaseid tundramatku üle 30 kilose seljakotiga pole Tõnu kunagi liiga rasketeks rännakuteks pidanud.

Olles aastaid matkanud, taipas Jürgenson, et selle jaoks pole eriti mõistust vajagi, eriti veel siis kui matkata mööda märgistatud radu. Vaja on ainult vastupidavust ja korralikku varustust. Juba üle 20 aasta raske seljakotiga pea igal nädalavahetusel meie metsades, pea 40 ekspeditsiooni tundras, Karjalas ja mägedes on tervisele hakanud. Iga selline matk kestis keskmiselt 10 päeva ja matka alustades kaalus seljakott umbes 30-35 kilo. See, et Tõnu oli tugev, saigi talle saatuslikuks ja jaks kanda pikemat aega rasket seljakotti mõjutas liigeseid.  Seetõttu jõudiski ta sellise hobini nagu on Bushcraft.  „See on aga lõputa õppimise ja arengu protsess, mille edukuse määrab intelligentsus.” sõnab Jürgenson.

Aga mida võiks teha iga inimene ise ära, et loodus oleks hoitud? Tõnu ütleb kohe väga konkreetselt välja lause - „Hakata armastama loodust.” Ja lisas kuldaväärt sõnad: „See, keda sa armastad, seda või teda sa ka hoiad”

Nii nagu ka teistega vestlesin Tõnuga maaelu teemadel. Mees ise on enamuse oma elust elama pidanud linnas, ning sealne pole pea mitte kunagi talle normaalse elukeskkonnana tundunud. Pealegi, linnas ei taha ta elada seetõttu, et pidev müra on häiriv. Vanematel oli kaks kodu – oma maja linnas ja maal. Teismelisena puutus natuke kokku ka maaeluga kuid kahjuks sundis elukorraldus teda linnas elama, kus siiski oli oma maja ja privaatne piirkond - väga kurta ei saanudki.

„Uuesti maale elama minemine sai võimalikuks tänu sellele, et elu viis kokku õige naisega. Naine, kes oli valmis ja soovis midagi nii segast teha. Naine, kes oli valmis pealinna preilina elamise minevikku jätma ja sealt kolima kuhugi pärape...se Valgamaa metsade ja kuplite vahele.” räägib  Tõnu. Tema sõnul ei tohiks maakodust kindlasti puududa armastus, ahi, kamin, saun ja ka kass, kes hiiri püüab.

Küsisin, et kas maal saab igav olla. Tõnu vastas, et ikka saab, aga see on ainult üks tänuväärne olukord. Ta seletab: „Igavus paneb inimest mõtlema, mõtlemine leiutama, looma, arendama. Ja lõpuks muutub tänu sellele su keskkond ja kodu ainult kaunimaks.”

Tõnu vanemad pidasid oma talus ka loomi. Neil olid sead, kanad, haned ja pardid. Nagu lapsele kohane, tuli ikka vanemaid talus tehtavate töödega aidata. Tuli isegi ära õppida see, et ka põrsastega on lõbus koos aega veeta ja ta on loom kellega saab suhelda ja kes ongi piisavalt tark. Ning tuli ära õppida ka see, et selle armsa sea elu tuli ühel päeval ära lõpetada. Tõnu otsustas teha nii, et siga sellest aru ei saaks. Lihtsalt rutiini tuli hoida. Käia sigade juures, neid toita ja kraabatada, nendega õue peal jalutamas ja mängimas käia. Ja justnimelt sellel kurval päeval, kui ta oli tavapäraselt siga kraabatanud, temaga juttu ajanud, viis ta sea laudast välja, aga enam mitte jalutama... „Ma hukkasin ta alati lasuga pähe, et surm oleks kiire ja loom ei tunneks hirmu. Olen veendunud, et need sead, kes läbi minu käe on läinud sigade paradiisi, ei saanud viimse hetkeni aru, mis nendega tegelikult juhtus. Ma arvan, et olin „hea timukas”.” meenutab Jürgenson.

Maal elamised ja mured sõltuvad matkamehe enda arvates lihtsalt olukorrast. Näiteks väga hea on elada privaatselt ja olla teistest eraldatult, aga samas paljude inimeste jaoks on Tõnu juurde külla minemine komplitseeritud. Arvestades asjaolu, et mingitel perioodidel pääseb tema juurde ja hiljem sealt ära vaid võimsate masinatega. „Maaelu rõõm ja mure sõltub minu arvates paljuski sisemisest valmidusest maaeluks ja küpsusest.” arvab Tõnu.

Tõnu tuleviku unistuseks on lapsed, kellega koos kasvada, mängida, õppida ja lihtsalt olla. Tõnu lisab „Ja õhtul nad magama panna, võtta naisel ümber piha ja sõnada, et hästi tehtud.”

Kallid noored, kes kardavad maale kolida, Tõnu annab teile kaasa julgustavad sõnad: „Ärgem mõelgem üle. Kui see mõte pähe kargab, siis tegutsege kohe. Vanasõna 9 korda mõõda ja üks kord lõika käib nende kohta, kes ei oska lõigata ja ei julge tegutseda.”

Ning noored matkajad, Tõnu jagab lahkesti ka teile häid sõnu: „Seiklust ja avastamise rõõmu. Vaatamata sellele, et olen ennast sandiks matkanud ei kahetse ma seda mitte põrmugi, sest olen saanud elada natuke üle 20 aasta harukordselt huvitavat elu.”

FANTAASIAKÜSIMUS! Kui sulle avaneb võimalus kogu perega minna üksikule ja asustamata saarele teadmata ajaks, siis mis on need 10 hädavajalikku asja, mille sa kaasa võtaksid?

Matkamees arvab, et kindlasti on kõige tähtsamad asjad teadmised ja oskused, mis on kogutud matkamise ja bushceaftiga tegelemise kaudu. „Ilmselt saaksin hakkama juba nelja asjaga” ütleb Tõnu ja täpsustab, „pussnuga, väiksem õhukese profiiliga nuga, negatiivse terakaldega saag ja tuleraud. Muu instrumentaarium tunduks juba luksusvarustus. Aga ühe otseselt mittepraktilise asja võtaksin kindlasti kaasa, millegi, mis mulle annab vaimutoitu, see on Piibel.”

Tõnu lõpetab meie vestlust järgmiste sõnadega „Iga inimese elu on täpselt nii põnev, igav, ilus ja raske, kui milliseks ta ise selle otsustab elada, kujundada.”

Lõpusõnad olid väga armsad ja elutruud. Minule jäi Tõnust meelde humoorikus, ausus ning lihtsus. Kui vähe on vaja, et asjad saaksid tehtud. Ning lihtsalt tee, sa oled noor, suudad, jaksad, oskad ja kui vaja, siis õpid. Rõõm on suhelda selliste inimestega, nagu Tõnu, Aitäh!

Lugu on ilmunud 2.oktoobril 2020 meie Facebooki lehel. Katsun ligi mingi aeg siia tekitada.