Kelli ja Kaarli lugu: Kui sa enam ei jõua, siis natukene ikka veel jõuad
Kelli on hetkel omandamas magistrikraadi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Selle kõrvalt töötab ta Matkaspordis müügikonsultandina, aidates kliente matkavarustuse valikul ning kirjutades ettevõtte blogisse postitusi. Lisaks matkamisele on tema suureks kireks ka ratsutamine, millega on tegeletud juba aastaid. Aeg-ajalt käib ta ka orienteerumas.
Kaarel õpib TalTechis projekteerijaks ning töötab ka samal alal. Täpsemalt tegeleb ta nõukogude ajal ehitatud majade energiasäästlikumaks muutmisega. Kaarel armastab peale tööd ja kooli käia igal nädalal orienteerumas, paar korda aastas maratone jooksmas ning lumistel talvedel pea iga päev suusatamas.
Kaarlil on matkamine südames olnud juba ammusest ajast, ent enne Kelliga kohtumist ei olnud tal kaaslast, kellega koos seda teha. Tõsisem matkamine sai alguse 2017.aasta suvel, mil käidi koos Poola kõrgeimas tipus (Rysy, 2503 m). Peale seda, sügisel, tegid nad oma esimese kahepäevase matka ning siis juba üritasid pea iga kuu vähemalt ühe kahepäevase matka jaoks aega leida.
Kelli ja Kaarel peavad matkade kohta arvestust väga huvitaval kombel. Neil on seina peal suur Eesti kaart, kuhu on nad markeriga peale joonistanud kõik läbitud marsruudid. Samuti on ka kraabitav maailmakaart, millel nad märgivad ära kõik riigid, mille kõrgeimas tipus käidud on. Praeguseks on lisaks Eestile käidud Läti, Leedu, Poola ja Prantsusmaa-Itaalia ühises tipus, ent pikemas plaanis on eesmärk käia ära kõikide Euroopa riikide kõrgeimas tipus.
„Kõige pikem matk, mille läbinud oleme, on 170km pikkune Tour du Mont Blanc matkarada, mis läbib Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat ning teeb ringi peale Mont Blanci mäeahelikule. Läbisime selle 2019. aasta juulis ning see oli meie esimene päris mägimatk. Alguses oli veidi raske, sest Eestist tulnuna ei olnud meie kopsud 2000m kõrgusel harjunud hästi hakkama saama. Aga vaated olid võimsad ja matkarada põnev, mistõttu on see üks lahedamaid matku, mida me kunagi läbinud oleme.” Meenutavad noored matkajad. Ühtlasi oli Tour du Mont Blanc nende jaoks ettevalmistus, et jõuda ka Mont Blanci tippu (4810 m) – ka see eesmärk sai eelmisel aastal kenasti täidetud. Noored peavad matka Mont Blanci tippu siiamaani kõige raskemaks retkeks, aga kahtlemata ka kõige põnevamaks.
Tour du Mont Blanci matkarajast ka väike videomeenutus: https://www.youtube.com/watch?v=0-I1Xj8251E
Noorte kolm kõige ilusamat lemmikpaika Eestis on Hiiumaa rannik, Taevaskoja männimetsad ja Paganamaa oma kauguse, künklikkuse ja salapäraga. Samuti tundub neile avastamisväärne Ida-Virumaa piirkond ning seal asuvad karjäärid ja tuhamäed.
Rääkisime ka matkavarustusest. Üldise ohutusvarustusena tuleb KINDLASTI kaasa võtta söök-jook, esmaabikomplekt, termokile, tulepulk, telefon, nuga, tükike teipi, valgustus (pea-/taskulamp) ja kuivad varuriided.
Suvel võiks lisaks kaasas olla ujumisriided ja päikesekreem, talvel aga soe magamiskott ja –matt ning soojad riided.
Matka aitavad toredamaks teha ka näiteks gaasipõleti, istumisalus, telk ja matkakepid.
Kelli ja Kaarel on tegelikult alati matkaks hästi valmistunud, teades, mis neid ees ootab. Seiklus algab sealt, kus esialgne plaan untsu läheb. Küll aga on tervis alt vedanud. „Näiteks ühe matka esimesel päeval tõmbas Kelli mingil imekombel oma põlve ära, mistõttu oli tal raske edasi liikuda. Olukorra lahendamiseks mõtlesime kiirelt välja uue marsruudi – tõime ööbimiskoha lähemale, et jalg saaks ööga pikemalt taastuda, ning teisel päeval väljusime rajalt varem. Sellegipoolest oli matk väga tore,” räägib Kaarel.
Ka mõttejõud on edasiviiv jõud. Matkamisel aitab kaasa ka mõni mõttetera, noortel matkasellidel on see näiteks „Kui sa enam ei jõua, siis natukene ikka veel jõuad” või „Ma pean homme tööl olema – ma pean täna sellele viimasele rongile jõudma.”
Noored veedavad palju aega mõlema maakodudes, tehes nii tööd kui ka puhates. Samuti tegelevad mõlemad hobustega, mistõttu võib isegi öelda, et nad on praktiliselt „sõnnikus üles kasvanud”. Kaarel käis aastaid tagasi igapäevaselt ratsutamas ning praegu tegeleb lisatööna hobuste rautamise ja kapjade lõikamisega.
Logistilistel põhjustel noored lähiajal maale elama minna ei plaani, sest igapäevaselt maalt linna tööle ja kooli käimine oleks üsna tülikas ja mittesäästlik. Aga nende linnakodu asub sellises kohas, mis paljudele teistele tundub justkui maakodu – asfaltteed maja siis pole, maja taga on männimets ning läheduses tiik. Hommikuti võib aknast näha kitse või rebast.
Noorte sõnul on maal elamise plussideks, et seal on vaikne ja rahulik ning valgusreostus puudub. Hea on ka see, et maal elades on võimalik kodus hobust pidada. Neile meeldib ka looduslähedus – igal hetkel on võimalus aiast välja minnes matka alustada. Selleks ei peagi ju linnast välja sõitma.
Maal elades saab tunda hoopis teistsugust vabadust – kedagi ei häiri see, kui sa omaenda aias alasti päevitad või kell 7 hommikul puid saagida soovid. Selline eraldatus on noorte arvates tõsiselt meelirahustav.
Maale kolivad noored! Kelli ja Kaarel soovivad teile midagi öelda: „Maal elamist ei tasu karta. Eks ikka on rohkem töid majapidamise korras hoidmiseks kui linnakorteris, aga kodu on selle võrra kodusem. Tuleb läbi mõelda, millised on Sinu prioriteedid elus – kas ilus kodu ja suur pere või ainult karjäär. Linna kiires elutempos libisevad aastad kiiresti käest ja kui oled juba vana ning väsinud, on hiljem maale unistuste kodu rajama hakata oluliselt raskem. Unistusi tuleb hakata ellu viima kohe, kui need tekivad.”
Ning miskit ka noortele, kes soovivad alustada matkamisega: „Tee seda! Võta alustuseks oma olemasolev varustus, sellega ning sinu füüsilise võimekusega sobiv matkarada ning mine proovi. Juhul, kui Sul tõesti mingit varustust ei ole, saad suvel ikka pika päevase matka teha ning ööbida autos teki ja padjaga. Ja küll siis aja jooksul seda õiget varustust ka tekkima hakkab 
.”
.”
FANTAASIAKÜSIMUS! Kui teile avaneb võimalus kogu perega minna üksikule ja asustamata saarele teadmata ajaks, siis mis on need 10 hädavajalikku asja, mille te kaasa võtaksite?Kõige tähtsamad on nende jaoks tulepulk, magamiskott, kilomeetrite jagu nööri, esmaabikomplekt ja nuga.
Kui tahta saarelt lahkuda siis kindlasti punane valgusrakett ja satelliittelefon. Tore oleks kaasa võtta ka saag, köögiviljade seemneid ning õngekomplekt.
Kaarli arvates on maailma parim raamat J. Verne „Saladuslik saar“, kus viis meest said üksikul saarel hakkama kõigest käekella ja suure tahtejõuga. Selle raamatu tarkuste põhjal nad ilmselt üksikul saarel tegutsekski.
Kelli ja Kaarel jäävad meie lugu lõpetama järgmiste sõnadega: „Iga plaan on teostatav ja iga eesmärk saavutatav, kui selleks piisavalt vaeva näha. Ei tohi karta võtta ette midagi pöörast, mis salamisi kasvõi natuke huvi pakub – tuleb elada nii, et oleks, mida lastelastele rääkida.”
Nende noorte puhul meeldib mulle väga sihikindlus ja avastamisrõõm. Lisaks tooksin välja ka ettenägelikkuse. Teineteist toetades jõuavad nad kaugele ja lõpuni. Mul on ääretult hea meel, et meil eksisteerivad sellised noored. Suur rõõm! 
Kellil ja Kaarlil on oma Youtube kanal, kus nad jagavad teiega isetehtud matkavideoid.
Lugu on ilmunud 1.oktoobril 2020 meie Facebooki lehel. Katsun ligi mingi aeg siia tekitada.
Kommentaarid
Postita kommentaar